Interneti areng on muuhulgas toonud meieni võimaluse vabalt jagada loomingu tulemusi, nagu muusika, filmid, raamatud ja arvutimängud. Selle tulemusena kerkis ootuspäraselt teravalt esile autoriõiguste küsimus ja tasuta levitamise probleem, nn piraatlus. Sellega seoses tundub huvitav 2012. aasta raamat The Case For Copyright Reform, eriti selle teine ​​peatükk, kus autorid toovad välja oma seisukoha autoriõiguse seaduse peamiste sätete kohta.

Põhiidee on selles, et autoriõigusi peaksid järgima ainult need, kes levitavad autoriõigustega kaitstud sisu ärilistel alustel, samas kõik teised ehk siis tavalised inimesed võiksid seda teha vabalt ja tasuta. Sellest ajast on möödunud 10 aastat. Proovime mõtelda, kas raamatus pakutud lähenemisel on mõtet ja mis on selle aja jooksul autoriõiguses muutunud.

Alustame rangemate autoriõiguse seaduste pooldajate seisukohast. Ei saa mitte nõustuda, et selles on ratsionaalne tera. Iga teose loomisel, olgu see raamat, muusika või film, teeb autor seda professionaalselt. See tähendab, et see tegevus on autori peamine sissetulekuallikas. Ja kui kõik saavad tema töö tulemuse tasuta, pole autoril enam millestki ära elada ja ta peab minema teisele erialale ehk lõpetama meid oma töö viljadega rõõmustamast. Seetõttu tundub range kontroll selliste toodete levitamise ja kopeerimise üle mõistlik.

Küll aga läheb minu arvates mõnikord soov autoreid ja nende sissetulekuid kaitsta liiale. Hea näide on hiljutine algatus kehtestada Eestis tühjade kassettide maks. Siin on mõeldud, et iga seade, mis on võimeline salvestama multimeedia failide koopiaid, lihtsustab vaikimisi ebaseaduslikku kopeerimist ja levitamist. Seetõttu peab inimene, kes ostab näiteks moodsa mobiiltelefoni, juba ostes tasuma erimaksu, mis on juba seadme hinna sees ja on hiljem ülekantud mistahes autorite liidule või muule sarnasele organisatsioonile. See on liialdus ja minu arvates tarbijaõiguste rikkumine. Mis siis, kui ostja ei salvesta sellist teavet oma seadmesse üldse.

Eelnevat silmas pidades tundub ettepanek vabastada üksikisikud autoriõiguste täitmise kohustusest väga aktuaalsena. Kuna filmi ostmine ja selle vaatamine koos kümne sõbraga on juba formaalselt autoriõiguste rikkumine. Las järgivad autoriõigusi selliseid tooteid levitavad äriettevõtted. Nad leiavad, kuidas ise raha teenida ja kuidas autorite töö eest tasuda, sest meelelahutuse, muusika, filmide, raamatute, arvutimängude ja tarkvara valdkond on pikka aega olnud tohutute sissetulekutega tootmisharu. Ja digiseadmete kasutajana ei tahaks ma absoluutselt tühja kasseti eest mingit kahtlast maksu maksta.

Teisest küljest on Internetis ressursse, mis kasutavad loomingu tasuta levitamise ideid omal otstarbel, näiteks torrentfailide  jagamise programmid ja veebilehed. Kuigi seal saavad tavalised inimesed oma olemasolevaid materjale turvaliselt jagada, teenivad need ressursid  ise raha oma lehtedele postitatud reklaamidest. Lisaks on häkitud tarkvara sageli manustatud pahavaraga.

Kokkuvõtteks võib öelda, et viimase kümne aastaga on autoriõiguse seadused ainult karmimaks muutunud ning mõlemal osapoolel selles küsimuses on oma poolt- ja vastuargumendid. Alati on oluline teha kõike ühes või teises suunas liialdusteta ja otsida kompromissi.